Mis tegelikult St-Thomes toimus?

Olen ülitänulik Lärmile, kes võttis vaevaks lennukis sündmused mahlakalt üles tähendada. Head lugemist!

…Genfi jõudes saime rendiautoks Honda asemel hoopis Fiat Panda, mis oli imeväike. Kui Ummi seal istus, siis jalad olid mootori juures ja pea oli pakiruumis. 

Genfist oli 330km maad ja koha leidmisega oli tükk aega raskusi. 

Hommikul mäge vaadates tundus ikka päris raju, eriti see kolmveerand mäel asuv kaljusein,  mis sai paljudele suureks katsumuseks. Et seinast üles saada, tuli sellest üle hüpata, hüpet aga polnud, vaid enne seina kivinukid, mille pealt tuli ennast õhku saada ja umbes 7-10m lennata. Selleks, aga pidi saama alt sisse suure kiiruse, et siis loota, et tsikkel üle selle seina viskaks.

Oli mitmesuguseid võistlejaid. Osad ei üritanudki midagi, vaid keerasid enne seina rajalt välja. Teised üritasid poolpiduse hooga hüpata, mille tagajärjel kihutati otse seina sisse, ise saltoga pealt lennates või siis suudeti kuidagi seina nukile saada, kust hetke pärast kolinaga tsikkel ja ka sõitja ise 10-20m alla lohises. Sellises olukorras said kõige rohkem kahju tsiklid, sest lohiseti puhast kivipinda. Kolmandad sõitjad olid need, kel all kurvis hea hoo sisse ja suurel kiirusel seinast üle lendasid ja enam jaolt ka finisini said.

Kogu raja pikkuseks oli 171m . Sõitjaid oli 30, kellest lõpuks suutis finisini saada 20.

Enamus võistlejatel, nagu ka meil, eestlastel, oli põhi probleemiks haare, mida ei saanudki keegi meist vöistluste lõpuni korda, kuna mägi oli nii salakaval just oma pinnase poolest.

Kui eelmisel nv-l La Bressis vaatasime naerdes neid Prantsuse „suuri tagarattaid“ ja oma vahel naljatades arutades,et “kurat, mehed prantslased, ehitage omale normaalsed rattad, kaua te sõidate nende rauahunnikutega, millega eriti kiiresti mäkke ei saa, siis seekord olid meie suud lukus ja tuli tunnistada, et sellisel mäel nagu oli St Thomee sõitsid prantslased meist täiega üle oma suurte pommidega. Meil polnud midagi neile vastu panna. Suur auto rehv koos 15cm poldiga, pluss võimsad mootorid ja head sõitjad, oli ideaalne komplekt, et St Thomees kiiresti mäkke saada.

Mina ja Erx oma Lc-4 ga vaevlesime täielikult nii haarde kui hobujõu probleemis. Ummil jälle hobujõudu kõvasti aga haare kehv, seevastu prantslased lausa lendasid mäkke…

Esimene katse-
Mina ja Erx sõitsime seinani, millele ei üritanudki peale minna. Ummi sai alt hoo üles ja sõit korralik, ning tundus, et läheb eestlaste kasuks samamoodi nagu nädal varem. All tulemusi vaadates oli, Ummi koht aga 6,mina 12 ja Erx 14 pärast esimest sõitu.

Teine katse-
sai otsustatud ,et tuleb, mis tuleb ,aga seina tuleb rünnata. Erx ja mina saime nukile hüpatud, aga veeresime mööda kiviseina alla, sest hoog oli haarde püüdumise tõttu väike . Ummil kadus ka hoog ja ta pidas paremaks see katse seina mitte rünnata.

Alla jõudes oli mu tsiklil jalaraud ja lenksud kõverad, aga pöhiline probleem oli see, et tagaamort oli murdunud pooleks, seda asendada polnud millegagi. Siit sai alguse minu närvesööv 3 ja 4 katse.

Sõber hollandlane, Akker, pakkus kolmandaks söiduks oma ratast, millega nõustusin kuigi kahtlesin, et kas tahan teise rattaga sinna seina hüppama minna, sest niisama seinani polnud enam pointi sõitasest enamus paugutas ikka hüppesse ja üles välja.

Kolmas katse –
Erx võttis minu vene tagarehvi(mille ma olin lennukiga kohale vedanud) ja tegi korraliku sõidu tippu välja. Aeg kirjas ja tuju hea.

Ummi sai ka hea hooga minema aga hüppes vöttis lappama, aga õnneks sai kalju seinast ilusti üle ja jäi äärepeale seisma.

Mina ootasin Akkeri sõitu, peale mida ta kiirelt alla pidi tulema ja mulle ratta andma. Akker tulistas hüppesse, kust ta kolinaga alla veeres ja tsikli ära lõhkus, mis tähendas seda, et minul jäi kolmas voor vahele.

Kolmanda ja neljanda vooru vahel tekkis aga suur paus, sest kõrval asuvas auto parklas oli kulu pölema läinud ja inimesed jooksid oma autosid päästma. Kohal oli ka helikopter ja päästemeeskond, kes tulest lõpuks võitu said. Sellist asja polnud varem näinud. Võistluste lõpus käisime põldu vaatamas ja nägime 80-100 lõpuni pölenud autot keste põldu konutamas. Palju õnne kindlustusfirmadele!

Neljas katse.
Tänu sellele, et Ints oli eelmisel õhtul Prantslaste esikolmiku mehega Xavier Boutitone koos napsu võtnud, tekkis mul Boutitone eestvedamisel viimasel neljanda katse lõpus B. Rattaga mäkke proovida. Mehe tsikliks oli ktm lc-8 kompressor turboga mootor ja mis peamine, minu jaoks täiesti uus ja võõras asi – kolakas kiige koos suure tagarehviga ,rääkimata 15 cm poltidest seal sees. Samasugune masin, mille üle nadal tagasi naersime. Vend oli hullult lahke ja soovitas mul kindlasti hüppesse selle rauahunnikuga minna ,et pole hullu kui ratas viga peaks saama.

Erxi katse läks jälle hästi ja sai kaljunukile ja tippu välja, kuigi tulemust möötedi sealt, kus ta korra rajalt väljas käis,et seekord jäid meetrid.

Eelviimane sõitja oli Ummi, kes ka ilusa sõidu tegi ja seinast üle laksas ja aja sai.

Viimane olin siis mina prantslase rattaga, millega õnnestus ka seinast üle lennata ja tippu jõuda.

Peab ära märkima, et haare oli viimasepeal ja hooga minnes see sein väga hull ei olnudki. Et sain päris hea kogemuse võrra rikkamaks sellise rattaga sõites. Ilmselt oli mikrofoni mees ka pealtvaatajatele rääkinud, et eestlane sõidab kohaliku Boutitone käest laenatud rattaga viimasena üles ja nagu Ints hiljem rääkis olid pealtvaatajad suurt lärmi all teinud kui selle rattaga üles sain.

Seega said kõik eestlased päeva lõpuks üles ja kohad olid siis Ummi 13 ,Lärm 15 , Erx 18.

Hetkel ,pärast kahte võistlust asub mitteametlikel andmetel Ummi kokkuvõttes 5-l Lärm 11-l ja Erx 18kohal.

Kolmas viimane etapp on 22 august Hispaanias, kuhu kohaleminemise üle otsustame koju jõudes. Kuulsime et tegu on ainult kivist mäega ,kuhu minnest tuleb kindlasti uued rehvid toota.

Suured tänud Olev Põder ja Timo Hermlin, kes meid toetasid.

Lärm,Ummi,Erx