Ja oligi jälle lahe – Väo Hillclimb 2010

29. mail sai toimuma Motoklubi H.M.G. lipu all  juba III korda Väo mäkketõus, mida kroonisid Urmas Põldma, Riho Kollist ja Tarvi Remmelgas.

Vaatamata hommikusele paduvihmale, märgadele registreerimisvormidele ja valgetele tennistelel, oli lõunaks sees magus ootusärevus. Kõik, mida ma mäkketõusu juures jumaldan, oli taas õhuski tunda. Motovarustusega ringi tatsavad motomehed, kes aastatega on saanud päris omaks; mootorimürin – mehed testivad tsikleid; vaikides ootav mäenõlv, mis kombekohaselt mäkketõusjaid süütuna ootab… Motomehi on väikeseid ja suuri, noori ja vanu, mehi ja naisi ning kõik on võrdsed! Nad kõik on julged ja nad kõik on pisut sõgedad.

Juuniorid astuvad kandadele 

Viimastena startisid juuniorid. Kõnelen neist aga  kui tuleviku meestest kõige enne! 

Kui aastaid tagasi sõitsid juuniorid mäkke nii, et „põrr, põrr“ kaks meetrit ja känts pikali, vaid Revo Pihu tegi ilusaid üllatussõite, siis täna on mäkketõusu juures 3 väga vinget mehikest! Kolmanda koha pälvis Indrek Kuusk, kes 80kuubikulise tsikliga, keeras nii vingelt peale, et meetreid pea, et iga sõiduga sinna  30 m, kanti. Ta ei oleks olnud viimane mees, kui oleks sõitnud täismeestega koos! II koha peale sättis ennast mulkide esinumber Jaanus Hugo Ermits, keda hüüdnimega Väike Mulk tuntakse. Tema parimaks tulemuseks 48 m, mis on vägagi tipu lähedal. Et aga asjatult Tarvi Remmelgale möödnud aastal Eesti Meistri tiitlit ei antud, tõestab ka sellel aastal Väos välja sõidetud 52 meetrit. Ajasõidust jäi puudu vaid mõned meetrid. Vot sellised juuniorid siis!

Rajameister jäi kolmandaks  

Kõige rohkem oli võistlejaid 0-700 ccm klassis.

„Keegi on kuramuse raske raja teinud“ kommenteeris rada III koha mees Erkki Salak, keda reporter Kalvi ka peasüüdlaseks tembeldas, et üritus üldse toimus. „Pidevalt korraldab ta mingit jama“ olid Kalvi sõnad. Kahjuks oli Erx ka see mees, kes mäel pisut vigagi sai – viimasel sõidul langes tsikkel üsna ebamugavalt peale ja äästas kogenud mäkketõusja külje. Peale kiirabi autost läbi käimist ca pool tundi hiljem oli aga mäe peal rebenenud naljasoon juba kinnikasvanud ning peale mõnda enesekriitilist nalja võis autasustamine alata. Igavese kolmada (nagu Volts Erxi ikka kutsusb) parim sõit oli 11,7 sekundit. 

Poodjumile, aste kõrgemale, tõusis Billy Toomla, kes küll alguses pahmerdas veidi rajale sõidetud soontes kuid kui mootori soojaks sai ning närv juba piisavalt must (pärast mitmendat ebaõnnestumist) keeras oma Hondast välja 11,5 sekundit kestnud sõidu, mis möödunud aasta meistrile II koha garanteeriski.

Väo rada meeldis kõige rohkem ilmselt Riho Kollistile, kes oli ka kõige stabiilsem mäkketõusja näidates ikka ja jälle ägedat ronimist ühte ja teist trajektoori mööda, ning võitis oma klassis koguni 2 sekundiga ehk, et tema kõige kiirem sõit kestis kokku ei vähem ega rohkem kui 9,6 sekundit. Kõva tegija!

Suurte klassis ainult üllatused? 

Ma ei tea, kui võrd teid üllatab III koha mees Riho Halgma, kes sõidab suurte masinaklassis mäkke Raptoriga, (sellest tsiklist järgmisel korral pikemalt ja luban ka Halgmast rohkem juttu teha,) aga seekord sai mees suurte masinaklassis III koha karika

Suurte klassis sõitis aja välja 2 meest.

II koha peal istus lõpuks ei keegi muu kui Kajar Samoilov, keda vaat, et rohkemgi Oti nime all tuntakse. Ei, ei, tegu ei olnud pimeda juhusega (ma ei vihja Oti möödunud aastasele silma äpardusele), Ott sõtis stabiilselt ja aegasid mitu korda ja mõlemas klassis, olles vahepeal ka Lärmi ees liider (kuid lõpuks pidi siiski tunnistama 4 mehe paremust.) Oma 900se Kawasakiga aga maadles Ott mäe peal viimases sõidus 14,9 sekundit! 

Kui ma hakkan nüüd esimese koha mehest rääkima, siis ilmselt paljud kohe hämmelduksid, et mis üllataja siin enam on Urmas Põldma. Ilmselt teil ongi õigus, sest see mees sõidab mäkke igas konditsoonis ja igast asendist. Lugu nimelt selles, et Ummiga juhtus 15ndal mail enduurot sõites päris paha õnnetus, mille tulemusena andsid järgi tema õla sidemed, ning õlg käib liigesest väljas omatahtsi – seda meest ootab ees operatsioon.

Küsisin tagasihoidlikult Ummilt päev enne võistlust, et kas on ikka mõistlik sõita, millele Ummi vaid naljatledes vastas nii:“mõistlik? See on ju lauslollus“ 

Esimesed sõidud olid tal ka üsna konarlikud, tsikkel suur ja võimas, rada tehniline ja kitsas ning suurtele ratastele veelgi raskem läbida. Selgituseks olgu öeldud, et ülemise asmeni jõudes algas uus aste püstloodis seinaga, millele peale sõita oli suht võimatu. Tuli keerata tsikli asend kas paremale või vasakule ja sealt siis valida trajektoori. Finishi koridor oli ka võrdlemisi kitsas ehk, et pidid olema väga kõva mees, et tippu jõuda! 

Mida rohkem Ummi katsetas, seda paremini ja kõrgemale jõudis. Põldma pani tsikli, mille iseloom nõuab pigem kiiret sõitu, sellel korral sõna otseses mõttes ronima ja 4 sõidu ajal turnis teibitud mees tsikliga mäkke 27,9 sekundiga. 

Viimane sõit jättis karbid lahti  paljudel – oli see viha, tahe või adrenaliin, mis viis selle mehe mäkke sirgelt 11,2 sek. Kahetsege kõik, kes seda sõitu ei näinud

Võimas! Respekt Ummi!

Lõpetuseks!

Lõpetuseks soovin välja tuua II aastat mäkketõusu juures olevat Sirtsu, kes sõitis välja parima tulemusena 44 meetrit. Nägin seda sõitu toitlustuse juurest. Üks laua ääres istuv naine hõiskas: “noh, mehed! Olgu teil häbi! Tehke järgi!” Tubli Sirts

Samuti jäi silma uus ja noor mäkketõusja Anar Jõeäär, kes viis oma tsikli 48 meetri peale.

Tänan aga kõiki mäkketõusjaid! Te olete lahedad! Pidage vastu ja kohtume jälle!

Korralajate poole pealt vaadatuna tänan veel lisaks kõiki, kes kohale tulid: mäemehi, ajavõtjaid, asjapulki siin ja seal. Täname pealtvaatajaid ja südamest loodame, et teil oli tore! Suured tänud Kalvile, kes hoidis terve päeva meeleolu kõrgel! Täname offroadi ja RC mudelautode mehi! Täname kõiki, kes meisse usuvad:

Väo Paas OÜ  
Rae Vald
Endurox OÜ
Motodepoo ja Rain Inno
Motul ja Rain Kivilo
Zone.ee ja Rauno Kais  
TallinnHotels ja Alver Pupart
Radio Mania ja Margus Pilt